FOTO: Toomas Mitt
Arvustus
Pole kahtlustki, et Jäneda viimane paruness Maria Budberg oli haruldaselt huvitava eluteega persoon. Ainuüksi sel suvel ammutavad tema elust ainest kaks lavateost, mis neljapäevase vahega äsja esietendusid – üks Tõstamaal, teine Jänedal. Neist esimene, Tõstamaa mõisas välja toodud «Läbi kõigi elude ma otsin sind…» peegeldab Budbergi muide kahes võtmes. Psühholoogilise draama ja laadakomöödia vahel pendeldades jääb aga kõlama pigem universaalne lugu kunstnikust ja tema muusast, mitte ühe indiviidi ebatavaline elukäik.
«Läbi kõigi elude ma otsin sind…» teksti autor ja lavastaja Damir Salimzianov on teosesse arvatavasti poetanud tubli tüki iseend. Salimzianov ütleb kavalehel avaldatud intervjuus: «… tema (Maria Budbergi – K. A.) elulugu on muidugi huvitav, aga palju kordi üsna ühtmoodi ümber jutustatud. Minul oli huvi mõista, mis selles loos täna mind erutab.»
Lummav karisma
Täpselt sama küsimusega kohtub ka üks näidendi ja lavastuse peategelasi, režissöör Martin (Kristo Viiding), kes Budbergi elust parajasti filmi väntab – kuidas leida ses loos enda jaoks midagi isiklikku, vaevab ta pead.
Lahendus sellele murele on Salimzianovi käsitluses omamoodi müstiline ja fantastiline. Nimelt tuleb kunstnikul leida saatusest määratud muusa, kes tooks vaimu peale ja paneks südametule lõkendama. Võimalik, et siin hakkavad autori päriselu ja tegelaste fantaasiaelu mõnevõrra lahknema, sest Jane Napi kehastatud muusa – esialgu Eva ja siis Inga nime all – näib kõike muud kui tavapärane inimene.
Napp mängib oma tegelaskuju ebamaiseks ja saladuslikuks, kiirgab erilist enesekindlust ja lummavat karismat. Umbes nii, nagu kirjeldati Maria Budbergi, sobib iseloomustada ka seda muusat: elegantselt kütkestav ja äärmiselt intelligentne.
Ehkki Napi mängitud tegelaskuju ei nimetata kordagi otsesõnu Mariaks, ripub rolli kohal lavastuse algusest peale võimalus, et noore kaasaegse daami kestas peitubki ajalooline mõisaproua. Teisalt ei anna ükski stseen ega repliik sellele teooriale kindlat garantiid. Ainult kaameramees Karmo (Martin Kõiv) julgeb ebalevalt pakkuda: «Aga äkki on see tema? /…/ Meie paruness?» Nõnda näibki Napi roll lõpuni mitmetähenduslik.
Teinekord ilmub muusa ruumi ka ilma kehata. Nimelt omistatakse Evale üks muusikaline motiiv (muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres), kassilikku kavalust õhkav nõtke jazz’i-lõik, mis kõlab laval iga kord, kui daam ohjad enese kätte haarab. Kuuldes neid noote filmimeeste vestluse taustal, on selge, et muusa hõljub kuskil siin õhus, tajub ja teab, millest mehed parajasti räägivad.
Lavastuse mehed on tunduvalt maisemad. Kristo Viiding jääb režissöör Martini rollis meelde eelkõige loomulikkuse ja usutavusega, mis võimaldab vaatajal temaga kõige inimlikumat sidet tunda. Nagu ka Martin, püsib publik pikalt teadmatuses, kes on see salapärane Eva, kas võib teda usaldada ja uskuda.
Sestap pole ka liiane öelda, et lugu jutustataksegi Martini perspektiivist. Just tänu sellele vaatenurgale saab «Läbi kõigi elude ma otsin sind…» puhul ka rääkida universaalsest kunstniku ja muusa juhtumist, mitte ainult ühe inimese harukordsest eluloost. Too režissöör elab ju läbi tundmusi, millega võib kokku põrgata iga kunstnik – vajadus vastata ootustele, inspiratsioonipuudus ja loominguline kriis nende hulgas.
Stiilipuhtad värvid
Samas mahub kunstitegemisse ka küllaga lõbu ja lusti, mille eest vastutavad Salimzianovi lavastuses peamiselt Martin Kõiv, Kristjan Sarv ja Piret Krumm. Kolmik mängib koomilises võtmes läbi erinevaid stseene tulevasest filmist ja Maria Budbergi elust, särasilmil režissöör toimuvat lavanurgast jälgimas. Tegelased maalitakse valmis stiilipuhtalt paksude värvidega, käiku lähevad kas või kummiga vuntsid ja hiiglasuured traksipüksid.
Naljategemise kunstis saab eredaimalt särada Martin Kõiv, kes annab humoorika kuju nii filmis nähtavatele inglise luurajatele ja Herbert Wellsile kui ka filmi väntavale kaameramehele. Kuigi kaameramehele totakaid traksipükse jalga ei anta ja vuntse kummiga ette ei panda, teeb detailne välimus ka tema puhul vaatajale nalja. Vesti vahelt rippuvad kaablid ja taskust paistev koolapudel, rastamüts ja küürus kehahoid – tobe, ent veenev välimus on tegelasele antud kunstniku (Riina Vanhanen) ja näitleja koostöös.
Kui Kõiv saab huumorit veel välja pigistada oma filmitegelaste inglise aktsendist, siis Kristjan Sarve ülesanne on teha seda kolmes eri rollis vene aktsendiga. Arvestades aga vene aktsendi üleekspluateeritust Eesti lavadel, on sellest juba keerukam värsket nalja kätte saada.
Samamoodi komistab koomikaklišeedele filmimeeskonna grimeerija Anna (Piret Krumm), kes telefoni otsas lakkamatult planeetide seisu ja luhtunud aastapäeva üle jageleb. Kui Krumm aga filmistseenides Budbergi kehastab, hoiab ta koomilise tegelasega distantsi ning mängib teda muigega suunurgas, justkui ei elaks mõisaproua rolli sisse, vaid naeraks publikuga kaasa. Nii saabki vaataja Maria Budbergi kohta rohkem teada salapärase Eva kaudu, mitte Budbergi enese lavakuju abil.
Ma pole mõistagi maininudki, mida Maria Budbergi (või Mura) kohta siis üldse teada võiks. Lähtudes aga Eva soovitusest ei hakka ma uuesti jutustama neidsamu anekdoote tema elust, mida on sadu kordi varem nämmutatud. Keda huvitavad need anekdoodid või hoopis Budbergi müstiline aura, saab seda Tõstamaal (või hiljem Puurmanis) oma silma ja kõrvaga kogeda ja tunda.
«Läbi kõigi elude sind ma otsin»
Lavastaja Damir Salimzianov (Udmurtia)
Kunstnik Riina Vanhanen Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas Laval: Jane Napp (), Piret Krumm, Kristo Viiding (Eesti ), Kristjan Sarv ja Martin Kõiv
Esietendus 6. juulil Tõstamaa mõisas
Martin Kõiv, Kristjan Sarv ja Kristo Viiding mitmekordselt mediatiseeritud aktsioonis.Jane Napi kehastatud Muusa – elegantselt kütkestav ja äärmiselt intelligentne.Piret Krumm on end grimeerija Annana parasjagu mugavalt sisse seadnud.
KARIN ALLIK kriitik