R.A.A.A.M.i delegatsioon külastas Türkmenistani teatrifestivali “Õnneajastu”

R.A.A.A.M.i delegatsioon külastas Türkmenistani teatrifestivali “Õnneajastu”

Tekst ja pildid Allan Kaldoja // Toimetas Liisa Nurmela

Niisiis, Türkmenistan. Riik asub Kaspia mere idakaldal, piirnedes põhjas Kasahstani ja Usbekistaniga, idas Afganistani ja lõunas Iraaniga. Elanikke on Türkmenistanis ca 6 miljonit. SKT inimese kohta umbes 3,5 korda väiksem kui Eestis, kuigi riigi territooriumil on ca 10% maailma gaasivarudest, lisaks naftat, kasvab puuvill jne. Pindalalt on Türkmenistan Eestist 11 korda suurem, kuid ca 70% territooriumist on Karakumi kõrb. „Karakum“ tähendab musta liiva, aga seda tuleb mõista ülekantud tähenduses – liiv on liivakarva, kuid seda hiigelkõrbet ületades võib hõlpsasti kohtuda mustade tiibadega surmaingli Azrailiga. Riigi kahe presidendi visa tööga rajatud süsteem muidugi kaitses meid kõrbega kohtumast.

Saparmurat Niyazov sai 1985. aastal Türkmenistani NSV kompartei esimeseks sekretäriks, kuid see polnud tema jaoks mingi piir. Ta oli võimul kuni surmani, aastal 2006 lahkus meie hulgast juba kõigi Türkmeenida isa Saparmurat Türkmenbashi Suurena. Tema kuldsed monumendid palistavad tänagi lumivalge Ašhabadi bulvareid ja väljakuid. Tema tööd jätkab senini Gurbangulõ Berdõmuhhamedov , kellele Türkmeeni rahvas on andnud tiitli „Arkadag“ (ülemvalitseja, kaitsja), kusjuures hariduselt on ta hambaarst. Võib-olla just tema erialasest kiiksust on Kopet Dagi mägede all asuv pealinn Ašhabad, üleni valge linn. Valged on nii valgusfooride postid kui pea kõik autod. Rääkimata majadest, mis on kõik valgest marmorist seintega ehitatud või marmoriga kaetud. Esmapilgul üsna stiilne, kuid lõpuks mõjub see pooltühi kummituslik maailm üsna õõvastavalt, sest linn ­– see on kihid, ajastud, stiilid ja inimesed. Ašhabad hävis 1948. aasta maavärinas pea täielikult ja praegu on uute marmorpaleede ehitamiseks vanad kvartalid maha lammutatud. Püüa ehitada panteoni-kujulisi hooneid palju tahad, sama efekti saavutamiseks on vaja ka 2000 aastat ja inimesi, kes selle aja jooksul oma energiat sinna jätavad.

Me osalesime “Õnneajastu teatrifestivalil”. Nimelt on Berdõmuhhamedov välja kuulutanud õnneajastu – ehitatakse palju uusi avalikke hooneid ja rajatisi, sotsiaalhoolekanne ja haridus moodustavad väidetavalt 70% riigi eelarvest. Teater R.A.A.A.M. oli festivalil tükiga “Praegu pole aeg armastamiseks”. Üsna ruttu sai selgeks, et meid ja teisi delegatsioone kasutatakse suht valimatult ära propagandaks – andsime palju intervjuusid, kuhu lihtsalt kirjutati juurde, et me oleme tänulikud kõigele heale, mis meile osaks sai tänu suurele Arkadagile. Mina andsin intervjuud ajalehtedele “Neutraalne Türkmenistan” ja “Türkmenistan – Kuldajastu”. Avamis- ja lõputseremooniatel oli juhi tänamine iga kõne kohustuslik osa, meie esindajad viilisid sellest küll paar korda osavalt kõrvale. Üsna kummastav oli näha, kuidas sini-must-valge lipp lehvib kõmisevate valitsejat ülistavate kõnede saatel.

Tegime huvitavaid mõtteharjutusi alternatiivsete ajalugude radadel. Meie oma peaga mõtlemine tundus võõrustajatele üsna tülikas. Algul üritati meid jäigalt piki programmi suunata, kuid üsna ruttu saime siiski potjomkini-eesriiet veidi paotada – vahetada tegeliku kursiga manatte (1 USD eest saab ametliku kursiga 3.5, turul aga 19 manatti), suhelda inimestega (kellele on turistidega suhtlemine mittesoovitatav) ja käia õhtuti restoranis. Meie vabadusepüüde tippkatse oli siis, kui püüdsime vahepeal jälgede segamiseks taksosid vahetades linnast välja kõrbesse Darvaza leegitsevat gaasikraatrit vaatama sõita. Kuid kohalik KGB töötas hästi ja meid saadi ca 10 km pärast kätte, paluti taksodel tee äärde seisma jääda ja suunati meid kenasti turvalisse nõukogude pioneerilaagri režiimi tagasi.

Mida teeb inimene, kel pole vabadust? Ta hakkab tarbima, siis jooma, kirjutab mõne kurva luuletuse ja siis mandub. Läksimegi siis turule, kust ostsime pool kilo beluugamarja (kilo hind maailmas ca $8000, ašhabadis u $50), roosa barbie-tordi, paar vaipa ja paar konjakit. Nii ta läks, huvitav oli seda Nõukogude-dünaamikat endas selle paari päeva jooksul arenemas näha. Tavalised inimesed olid väga kenad, viisakad, malbed ja sõbralikud. Noored olid hästi kasvatatud, naised kandsid kauneid traditsioonilisi kleite ja värvilisi tübeteikale seotud pearätte, mis tegid nende rühi eriti elegantseks ja silueti peeneks. Aplausid teatris olid rohked ja siirad, vaimustus (ka) Eesti tüki nägemisest ehe ja südantsoojendav. Ilus oli taas kogeda, kuidas hoopis teistsuguses kultuuris näidatav Eesti teater moondab publiku algse võõristuse peagi täielikuks kaasahingamiseks –  vägev! Ma arvan, et see oli üks võimas kogemus nii Eesti delegatsioonile kui meiega kohtunud türkmeenidele, usbekkidele, kasahhidele, tadžikkidele ja teistele osalejatele. Aitäh kõigile, reaalsuse paigutine nihestamine annab mõneks ajaks värsket teotahet ja tuletab meelde, et põhiväärtused pole sõnakõlksud, aga ka seda, et Eesti on üks pisitilluke ilus paik siin suures laias ilmas –aga mitte maailma naba.

Lisaks mõned türkmeeni mõttekillud:

  • vaiba kudumine on kui kaevu kaevamine nõelaga.
  • populaarne on automark Toyota, kuna „toy ota“ tähendab türkmeeni keeles “peo isa”
  • Oguz-khanil oli 6 poega, igaühel neist omakorda neli – nii ongi Oguz-khan kõigi 24 Türkmeeni hõimu esiisa.
  • türkmeeni sünnipäeva tähistatakse kaks korda elus: kui inimene sünnib ja siis, kui ta saab 63-aastaseks, mis on prohvet Muhamedi vanus (usuliselt on türkmenistan leige ja rahulik, põhiusk sunniitlik islam).
  • pruut kannab punast pearätti. Noortel naistel on üle pea roheline suurrätt (kevad), küpsetel naisetel kollane (vili), vanematel naistel (üle 63) valge (talv).
  • tuntud koeratõule Alabaile püstitab Arkadag peagi monumendi. Ahaltekiini hobustele on need juba olemas, ütleb ju türkmeeni vanasõnagi: “Hommikul tervita esmalt oma isa ja siis oma hobust!”
  • naised töötavad või vähemalt töötasid vanasti ka põllul ehetes, sest mehe surma korral olevat mehe perel õigus võtta endale kogu vara, v.a. see, mis mehe surma hetkel naisel seljas või küljes on. Ehete täiskomplekti raskus on ca 35 kilo.
  • tübeteikamustrid kaitsevad kandjat kurja silma eest.
  • kuni 2015. aastani oli türkmeenias vesi, gaas ja elekter tasuta ning iga auto kohta anti tasuta 750 liitrit kütust kuus (inimesed müüsid ülejäägi bensiinijaamadele, mis müüsid selle edasi rekka- ja taksojuhtidele) –  väidetavalt lõpetati see Rahvusvahelise Valuutafondi nõudel.
  • tuntuim türkmeeni vaibamuster on “tekinski gelj”
  • õnnepohh kestab veel 3-5 aastat, noh, nagu president otsustab. vot tak.

Vaata meeleolukaid pilte ja videosid meie reisit!

Saparmurat Türkmenbashi Suure-nimelises draamateatris festivali “õnneajastu” avamistseremoonia.
Eestlaste vokaalinstrumentaalansambli “Rahvaste sõprus” tervitus laul.
Peale R.A.A.A.Mi etendust“Praegu pole aeg armastamiseks” kostusid saalist ovatsioonid.