“Saage tuttavaks! Need on Helen ja Martin. Nad on paar.” Nõnda algab suvelavastuse “Orgia” tutvustus. Kõlab nagu muretu suvine suhtekomöödia, ent ärgem otsustagem uisapäisa. Andris Feldmanise ja Livia Ulmani näidend “Orgia” kuulus Eesti Teatri Agentuuri (ETA) 2024. aasta mentorprogrammi, avalik ettelugemine toimus tänavu 30. jaanuaril Kuressaare Teatris, mentoriks lavastaja Sander Pukk, kolm näitlejat neljast olid needsamad, kes nüüd laval.
Kui lugeda (alg)versiooni, mille tekst on ETA andmebaasis, saab selgeks mentorprogrammi tulemusrikkus. “Orgia” lavatekst on tunduvalt vaimukam ja saladuslikum. Sander Puki lavastajakäekiri ei ole olustikuline, pigem tinglik, tabava huumori ja sarkasminihkega. Seda kinnitavad tema senised paarkümmend lavastust. Eesti algupärandeid on Pukk lavastanud harva: Andra Teede “Estoplast” (Vanemuine 2014), Martin Alguse “Midagi tõelist” (Kellerteater 2022), nüüd siis “Orgia”. Esmaseos võiks tekkida Puki äsjase Kellerteatri lavastusega “2 : 22”, taas neli tegelast ja kaks paari, võõrustajad ja külalised – ka “Orgias” ei puudu omalaadne kummituslikkus, mis aga väljendub täiesti teises žanris.
Kõigepealt torkab silma Annika Lindemanni lavakujundus, pooleldi kaetud laud, mille ümber toole rohkem kui tegelasi. Tekstis kirjeldatav linnakorter loob Kernu mõisa küüniga täpse dissonantsi. Idüllilises roosakas-beežikas värvigammas paar, Helen ja Martin analüüsivad uue kodu interjööri, sabistavad külaliste hinnangut oodates. Ardo Ran Varrese muusikasse sulandub ohuendeline uksekell. Seinatagune varjuteater sobib suurepäraselt mängureeglitega.
“Orgia” kvartett on vahva: Loviise Kapper ja Tanel Ting – võõrustajad Helen ja Martin; Külli Teetamm ja Janek Vadi – nimetuiks jäävad külalised H. & M. (sic!), kes ikka ja jälle saabuvad. Koosmäng on stiilne, iga lavahetkega aina rafineeritum. Vaatamismulje põhineb 5. augusti etendusel, suvelavastuse iga on paraku lühike, liiati kui osatäitjad erinevatest teatritest. Väga sooviks “Orgiale” pikemat iga, on tunda, kuidas kentsakas lavailm näitlejate mängulusti käivitab, osalahendustes aimub ammendamatut arenguvaru.
Kõigi nelja näitlejaga on lavastaja Sander Pukk varem koostööd teinud. Eredalt meenuvad Külli Teetamme Val’i roll (“Armastus ja raha”, Linnateater 2014) ning Janek Vadi Jonathan Borck (“Vanaema ja Issand Jumal”, Ugala 2016), mõlemad aastaauhinnale nomineeritud. Aga ka Loviise Kapperi särav Beatrice (“Kahe isanda teener”, Kuressaare teater 2024) ning Tanel Tingi mitu vaimukat rolli.
“Orgia” kvartett on häälestatud paindlikuks. Esmalt torkab silma ja määrab mänguvõtme Tingi kohmetu-kramplik kehakeel, ilmekas, pööraselt naljakas, siiski vargsi kriipiva allhoovusega. Kapper Helenina kajab mehele nüansirikkalt vastu või kaasa. Kõigi osaliste mängus paisub tasahaaval elegantne groteskikraad. Ja mida tinglikumad on lavalised tegevused – söömine, joomine, imikuga sahmerdamine jms – seda subtiilsemaks kujuneb tervik. Üha intelligentsemaks avardub esmapilgul isegi banaalsena tunduv komöödia. Ja kuigi võiks arvata, et sündmuste mudel saab kärmesti klaariks, suudavad süžeepöörded ometi üllatada. Lõpuni välja, konfetikahurite reipa, näiliselt ilmsüütu kanonaadi saatel.
Kui esimeses vaatuses on Kapperi-Tingi dueti metamorfoosid värvikamad, siis teine vaatus kingib ettearvamatuid momente kõigile. Näiteks Vadi rabav orgaaniline setokeelsus. Või Teetamme võrratu filosoofilis-nutulaulev monoloog, Erich Frommi teksti serveerimine kingipakis. Järsku adusin, kuis “Orgiasse” sugenes Samuel Becketti “Oodates Godot’d” hingus!
“Orgia” ei ole trafaretselt naerutav suvekomöödia, vaid terav, tabav pilk meie aja pidetusse. Heleni ja Martini kramplik raugematu püüd “külalistega” sammu pidada, muutub aina absurdsemaks, jõudes viimaks ehmatava alltekstiga puändini.
Aga loo pealkirjas mainitud kass? Tema ei ole näidendisse sisse kirjutatud, vaid on Kernu mõisa kohalik kiisu, kes meeleldi suhtleb publikuga ja uitab ka laval omapäi. Kass nagu tuletaks inimlastele meelde, et elu on hoopis lihtsam ja loomulikum nähtus kui meie ärevusega kujutleme. Esireas olla märgatud, et kass püüdis vahepeal kinni hiire! Eks seegi haaku lavaloo lõputu kassi-hiire mänguga.
“Orgia” finaali üürikese kodurahuviivu, mil juba tahaks uskuda, et koduseinas polnudki mõra, üksnes ämblikuvõrk, katkestab uksekellakõlksatus. Külalised on tagasi!
Autor: Pille-Riin Purje. Foto autor: Siim Vahur. Allikas: https://kultuur.err.ee/1609764360/arvustus-moranev-kodurahu-ehk-kassi-hiire-mang-kulalistega