Viirastuste vaksal

Kui vanas jaamahoones rongipiletite müük ning puhvetipidamine lõpetati, võttis sealsed ruumid üle poliitiline teater, mida hakati kunagise jaama järgi kutsuma Vaksaliteatriks.
Teatri tollane loominguline juht Nestor Caporoso oli veendunud kommunist. Ja olgugi, et kommunistlik maailmavaade iga päevaga populaarsust kaotas, oli Nestori sisult vastalistele, vormilt uuenduslikele ja väljaütlemiselt skandaalsetele lavastustele võimatu pileteid saada.
Siis, ühel ilusal päeval, kukkus Nestor valgustajarõdult alla ja suri. Uue lavastuse „Leningradi piiramine” esietenduseni oli jäänud kaheksa päeva.
Tänini on selgusetu, kas Nestori surm oli mõrv, enesetapp või lihtsalt õnnetus. Vaimse liidri hukk lõpetas Vaksaliteatri tegevuse. Kõik läksid minema. Peale Nestori abikaasa ja teatri omaniku Priscila ning tema esinäitlejannast armukese Natalia.
Möödunud on palju aastaid. Maailm on edasi kihutanud, kuid Priscila ja Natalia elavad ikka veel lagunevas jaamahoones. Nemad on millegipärast üle jäänud. Kogemata maha unustatud. Ja neil ei ole kusagile minna.
Priscila ja Natalia elavad lootuses, et ühel päeval leiavad nad Nestori viimase, poolelijäänud näidendi tekstiraamatu, mis ehk heidab valgust ka peanäitejuhi surma asjaoludele.
Nad unistavad päevast, mil Vaksaliteater taas uksed avab…
Samal ajal uuristavad aeg ja toonesepad halastamatult vana vaksalihoonet ning seina taga valjeneb lammutusmasinate hääl.
„Viirastuste vaksal” on räägib maailma ümberkorraldumise tulemusena üle jäänud täies elujõus inimestest, keda lihtsalt pole enam kellelegi vaja. See on lugu mälu subjektiivusest ja oma ideaalidele iga hinna eest truuks jäämisest.

Loe lisaks
Margus Mikomägi, Postimees, 28.06.2012
Margus Mikomägi, Maaleht, 15.06.2012
Andres Laasik, Eesti Päevaleht, 22.06.2012
Pille-Riin Purje Virumaa Teataja, 20.07.2012