Mis juhtub siis, kui meie, 21. sajandi täiskasvanud, iroonilised inimesed, kohtume oma esivanematega, kelle maailmapilt on hoopis teistsugune? Millest me nendega räägime? Kas ja kui palju saame üksteisest aru? Mis meid ühendab? Mida on muinasrahvas sellist, mida nutitelefoni ajastu inimene mõista ei suudagi?
“„Pikse pillis” pole dramaturgilist liigliha ega isegi pingelangust. Kaks ja pool tundi möödub hinge kinni pidades. Lavastuses on kokku pandud kolm liini: kolme venna, röövitud kuningatütarde ja isa surma liin. Süžee ulatub ühest küljest pöörase naiivsuse ja lolluseni, teisest küljest inimliku ennastohverdamise ja kannatuse piirini. Kõik, mida laval tehakse ja räägitakse, tuleb muinasjuttudest tuttav ette, kuid moodustab uue terviku. Kreutzwaldi algtekstidest on järele jäänud vähe (nimijutust mitte midagi), kuid muinasjutulisus, tinglikkus ja kontsentreeritus läbivad tükki otsast lõpuni. See ei sega põrmugi vaataja reaalsustaju – muinasjutus täpselt nii peabki olema.” – Veiko Märka, Eesti Päevaleht, 25.07.2018
“Me lahkume teatrietenduselt tavaliselt mingi kindla tundmusega. Igatsetud katarsist esineb harva. Kuid emotsionaalne vapustus, mõttesse vajumine, äratundmisrõõm või hea tuju on kindlasti soovitavaiks ja teinekord ka kogetavaiks tundeiks. Sagedamini tunneme küll nõutust, igavust ja pahameelt raisatud aja ning raha pärast. Udmurdi lavastaja Damir Salimzjanovi mõlemalt Eestis tehtud lavastuselt olen ma lahkunud tundega, mille võtab hästi kokku noore põlvkonna viimase aja lemmikhinnang «lahe!».” – Jaak Allik, Postimees, 26.07.2018
Esietendus 19. juuli 2018 Jäneda Pullitallis
Etenduse kestus koos vaheajaga 2 tundi ja 30 minutit