Mõnikord on kõik nii selge

Lavastuse algimpulss on neuroloog Oliver Sacksi raamat, mis kirjeldab erinevaid kummalisi tajuhäireid – need on ka kirjanduslikult värvikad lood, mis tõstatavad küsimuse: mis on õieti reaalsus.

Trupi moodustavad inimesed, kes mõni aasta tagasi Lavakunstikoolis koos õppisid ning pärast kooli lõpetamist on läinud laiali, teinud väga erinevaid rolle väga erinevates lavastustes, lugenud palju erinevaid raamatuid, käinud maailmas ringi ning õppinud edasi. See on see põlvkond, kes, olemata enam päris verinoor, sündis veel Nõukogude Liitu ja esimesena kasvas üles internetiga. Nende elu jooksul on aeg ja ühiskonnakorraldus teinud läbi järjest kiiremaid ja absurdistlikumaid muutusi, ja nüüd on nad kokku tulnud, et iseendale ja üksteisele mõtestada neid maailmu, milles nad elanud on – tõlkida iseenese kogemused improvisatsiooniks, teoreetiline taust julge joonega fantaasiaks ja tajumehhanisme uurides püüda mõista, mis maailm see on, mille tajumisega on vastamisi nii nemad ise kui inimene üldse.
Selleks valisid nad ruumi, mis on nende kõikide jaoks võrdselt võõras
– et pärast teatrisüsteemi lähemat silmitsemist nii Eestis kui võõrsil otsida ja järgida seda oma teatriausust ja -teed, väljendusvahendeid, stiili.

“Mõnikord on kõik nii selge” on naljakas, aga võib-olla pigem pisut hämmeldunud moel, nagu siis, kui miski tundub, aga õieti ei tea, mis siis on päriselt. Ja kui mees peab oma naist kübaraks, siis võib-olla on tegelik probleem kübaras, kes arvab, et ta on naine?
Etendus kestab ca 1 tund 40 minutit.
Esietendus 28. Juuni 2013

Loe lisaks
Mari Peegel, Eesti Päevaleht,  26.06.13
Postimees, 24.06.13 
Jaanus Kulli, Õhtuleht, 1.07.13
Maiu Nurka, Eesti Päevaleht,  19.06.2013
Mario Pulver, Egokulturism, 28.06.13
Margus Mikomägi, Postimees 09.07.13
Veiko Märka, Eesti Ekspress, 28.07.13