See on näidend sellest, kuidas inimene oma rahvusest teadlikuks saab. Sellest, millega ja milliste traumadega see seotud on. Kuidas jõuab inimeseni teadmine endast maailmas. Sellest, milline valik tuleb teha. See on etendus, kus me esitame iseendile küsimusi: mis peab juhtuma inimesega, kes hakkab naerma, narritama, kiusama teist inimest lihtsalt sellepärast, et too on juut. Ja siis võtab endale õiguse teist inimest tappa, sest too on juut. Holokaust – üks kõige hirmsamaid lehekülgi kaasaegse Euroopa ajaloos. Üks kõige raskemaid teemasid ka Eesti jaoks. Kas sellest peab rääkima? Või on parem seda teemat mitte puudutada, sest ta on siiamaani väga valulik? Või vastupidi, et sellest peab rääkima, sest vastasel korral, me unustame ka nende nimed, kes päästsid Eestis juute Teise maailmasõja ajal.
Lavastuse idee sai SA Eesti Rahvuskultuuri fondi, Siim ja Kristi Kallase fondi stipendiumi 2020. aastal
Aga kui meie kass on äkki … venelane?
Mängleva kergusega vahelduvad laval stseenid eri aegadest ning vahetuvad ka näitlejate esitatavad rollid.
Julia Augi uus näidend toob vaatajateni holokaustiohvrite lood
Dokumentaalsetel lugudel põhinev lavastus kõneleb holokaustist Eestis, küsides samas, kas sel valulikul teemal üldse peab rääkima või on parem seda mitte puudutada.
Elina Reinold: laval olles pead ennast hoidma nutma purskamisest, aga samas seda tunnet ära kasutama
“Loominguliselt täidetud ja tõstetud.” Nende sõnadega iseloomustab end 28. detsembril 50aastaseks saanud näitleja Elina Reinold. Just temal on suur osa selles, et hiljuti esietendunud holokaustist rääkiv näidend “Ema, kas meie kass on ka juut?” mõjub nagu mateeriasse kootud palve.