Võlg

R.A.A.A.M. koostöös Kuressaare Linnateatriga

Betti Alveri (1906 – 1989) ja Heiti Talviku (1904 – 1947) lugu

On väga ohtlik olla “aimaja hämaral allikal” ja küllap on tavamõistes väga lühinägelik võtta taltsutada ja kaitsta teist loojat. Usk ja lootus, et vägivaldses riigikorralduses võimukandjad luuletajate väljaöeldut tõsiselt võtaks.
1934 laseb K. Päts, süüdistades mässukatses, arreteerida enamuse vabadussõdalasi. Algab “vaikiv ajastu”. 1938. aastal saab temast just vabadussõdalaste põhiseaduse parandusettepanekute järgi Eesti Vabariigi president.
1939. aasta nn baaside lepingu järgi laseb Eesti Vabariigi valitsus paigutada oma territooriumile 25 000 punaarmeelast. Liidulepingud naabritega ebaõnnestuvad. Konstantin Päts avab Tahkuranna ninal omale monumendi. Algab II Maailmasõda.
1940. aastal toob Nõukogude Liit juurde 90 000 relvastatud punavõitlejat.
Juunipööre viib president K. Pätsi Siberisse. Ka töösturid, majandustegelased, kõrgemad sõjaväelased, pangategelased… Järgmisel aastal on Saksa väed juba Eestis. 1945. aastal kuulutab NL end sõja võitjaks ja Molotov-Rippentropi pakti salaprotokolli järgi saab Eestist selle suurriigi osa. “Kohaldatakse tõkendid” haritlastele. Heiti Talvik arreteeritakse, sureb Siberis 1947. Betti Alver jääb, kuid 1950 heidetakse välja Kirjanike Liidust, st kirjanikult “võetakse litsents”.
1956 Alver kutsutakse KLiitu tagasi. 1956 sureb K. Päts Kalinini Psühhoneuroloogia haiglas. 1966 vabastatakse Heiti Talvik süüdistusest “kuriteo koosseisu puudumise tõttu”.
1989. suvel jätab Betti Alver jäädavalt meiega hüvasti. Samal päeval on Tahkurannas K. Pätsi monumendi taasavamine. Kuhu Eesti inimene läheb – Tartusse või Pärnu?