Märt Meos – Eesti teatri vabamõtleja

Märt Meos – Eesti teatri vabamõtleja

Märt Meos – Eesti teatri vabamõtleja

Autor Kristi Helme, Eesti Päevaleht
Foto Tiit Blaat

Eile 50. juubelit tähistanud R.A.A.A.M-i juht Märt Meos veab üht Eesti edukamat ja produktiivsemat väiketeatrit.

Eesti teatris on Meose sõnul palju rõõmustavat. Eriti õnnelik on ta Vaba Lava teatrikeskuse avamise üle 2014 Tallinnas ja selle aasta lõpus ka Narvas. „Pean kiitma toonast ministrit Rein Langi, kes julges teha innovaatilisi otsuseid, mis kahjuks said talle ka saatuslikuks. Ilma temata poleks olnud võimalik Vaba Lava Tallinnas ja loomulikult ka selle jätkuna aasta lõpus avatav Vaba Lava Narvas. Muidugi tuleb kiita ka head kamraadi Allan Kaldojat, kes selle initsiatiivi üles võttis, reaalseks plaaniks vormis ja ehituseni kandis.

Meos poleks veel viisteist aastat tagasi osanud ka parimates unenägudes näha seda, mis hetkel väikeste teatritega toimub – neid on palju, nad on huvitavad. 15 aastat tagasi oli ta üks ainumaid trupita tegijaid Eestis. “Huvitavad ajad on praegu ka suuremates teatrites. Noor Toompere ja Uku Uusberg põmmutavad, uuele põlvkonnale on vaja ruumi teha. Olen kindel, et Draamateatris hakkab lähiajal midagi juhtuma.”

Kaks noort õpivad hetkel lavastamist Peterburi Teatriakadeemias Lev Erenburgi juures. “Loodan väga , et nemad nüüd ka selle kooli lõpetavad ja tulevad tagasi ja tekitavad siin tihedamat konkurentsi. Minu arvates on viimane hetk panustada lavastajaharidusele, muidu on raske suuri teatrimaju üleval pidada. Suurel laval kõik hakkama ei saa.” Meos pakub, et võiks luua fondi lavastajahariduse toetamiseks ja lavastajatudengite välismaale õppima saatmiseks. „Väikeriigis me ise korralikku lavastajaharidust üleval pidada ei suuda. Hea haridus on kõige alus.”

 

Läbipaistmatu rahajagamine

Nukraks teeb Meose see, et teatrite vahele tahetakse paksu müüri ehitada, suruda osa nö kolmandasse liigasse, kus nad võiksid omaette sumada. Ta mõistab, et vahendeid on vähe, aga maksudega rahvalt kogutud raha jagamise kriteeriumid peaksid siiski olema läbipaistvad ja mõõdetavad. Väikesed teatrid annavad hetkel küll kolmandiku esietendustest ja neil on kolmandiku jagu publikut, aga riigipoolsest toetusest saavad nad alla kümne protsendi. „Jääb mulje, et me oleme ohtlikud. Mida edukamad, seda ohtlikumad. Kas me siis polegi osa sellest teatriruumist? Olen seda tööd teinud 20 aastat, sel aastal esietendub 50. minu produtseeritud lavastus. Olen tellinud nende aastate jooksul üle 40 Eesti kultuuriloolise näidendi. Võitnud oma lavastustega tihti publiku poolehoiu ning hulgaliselt Eesti ja välisriikide teatriauhindu. Kohandanud teatriks kümmekond uut mängupaika üle Eesti. R.A.A.A.M on üks suuremaid Eesti teatri eksportijaid. Viimasel kahel aastal oleme andnud külalisetendusi 15 erinevas välismaa teatris. Leian, et teen meie kultuuriruumile vajalikke asju. Aga kui näiteks räägitakse Eesti teatri ekspordist siis sõidaks meil justkui ainult üks teater ja see pole mitte R.A.A.A.M. Ja veidi üle aasta tagasi oli ministeeriumis tõsine plaan R.A.A.A.M kui “rahvuskultuuriliselt ebaoluline” riigieelarveliselt toetuselt Kultuurkapitali rahastusele suunata. Ainult et Kultuurkapitali rahastusega pole tegelikult võimalik järjepidevat professionaalset teatrit teha ja see olnuks R.A.A.A.M-i lõpp. Vahel olen nendest pidevatest JOKKidest ja skeemitamistest väsinud. Rahajagajatel on aeg aru saada, et Eesti on rikkam koos väikeste teatritega ja aus mitmekesisus on meie teatri tulevik.”

“Praegu tehakse uut etendusasutuste seadust, millest kumab läbi, kuidas nn riigiteatreid ja nende rahastusmudelit üritatakse kaitsta vabama konkurentsi eest. See on ju absurdne. Arvestame ikka tänast olukorda, tänast maailma ja ühiskonda, ärme ürita ajaratast 30 aastat tagasi kerida. Meil kõigil on oma publik ja vaevalt, et nemad tahaksid tagasi 80-ndaid kus eksisteeris ainult kümmekond riigiteatrit,” mõtiskleb Meos. “Teatris on eluterve konkurents äärmiselt vajalik. Edukaid ei peaks alla suruma. Ja mis ohtu me, viisteist korda väiksema eelarvega väiketeatrid, endast siis nii väga kujutada saame? Kas ei peaks ehk rohkem keskenduma tulemustele, mitte asutamise vormile?” mõtiskleb Meos.

R.A.A.A.M on toonud Eestisse lavastama nüüd juba üksteist lavastajat maailma eri otstest. Üks neist – jakuut Sergei Potapov – võttis ette Eesti ühe tüviteksti, Kitzbergi „Libahundi”, ja tegi seda väga edukalt. „Tema mittestereotüüpne lähenemine kõnetab inimesi ka väljaspool Eestit. Hiljuti tulime just Tšiili pealinnast Santiagost Lõuna-Ameerika suurimalt festivalilt Santiago a MIL.Väga huvitav oli jälgida keevaverelist publikut, kes vaatas etendust täielikus vaikuses. Alles aplaus etenduse lõpus näitas, kuidas see neile korda läks. Kusjuures me ei esinenud kõige kergemas kohas, vaid üsna vaese linnaosa kultuurikeskuses. Väga vinge oli seal iga etendusega publikut võita ja seda meie enda Kitzbergi looga!” rõõmustab Meos ning lisab veel repliigi korras, et loodetavasti võtab ühel heal päeval ka ETV „Libahundi” üles, etendusi Eestis enam väga palju plaanis ei ole.

 

Vaba Lava – Tallinnas ja Narvas

Meose sõnul oli 2014. aastal Vaba Lava Telliskivi teatrimaja avamine nii mõnelegi teatriringkonna inimesele šokk, kuigi selle eesmärgi nimel tegid nad koos Kaldojaga 4 pikka aastat eeltööd. “Ja veel suurem šokk, et me suutsime Vaba Lava ka sisuliselt käivitada. 2017. aastal oli majas 68000 külastajat ja 368 üritust ja see on ühemõtteliselt supertulemus! Kiidan selle eest Vaba Lava 9 töötajat eesotsas Kristiina Reidolviga. Vaba Lava on hetkel väiketeatritest parima tehnilise varustusega ja võimekusega. Eks uue vastuvõtmine toimub tasapisi – nüüd juba tihti imestatakse, et kas tõesti tegutseme alles neljandat hooaega. Tallinn toimib hästi, nüüd tegeleme intensiivselt Narvaga.”

Uus Vaba Lava teatrimaja avatakse Narvas 1. detsembril ja seda vaatamata sellele, et Euroopa kultuuripealinnaks kandideeriva piirilinna juhid otsustasid, et teatrit toetada pole vaja. „Viime neile 3,7-miljonilise kultuuriinvesteeringu, millest kerkib linna esimene kaasaegne kultuurikeskus, millest võidab ennekõike linnarahvas – aga linn ise pole valmis andma sentigi. See on ausalt öeldes päris piinlik lugu.” Ehitamise osas tegi omal ajal otsuse Taavi Rõivase valitsus. Ehitushindade kallinemisest tekkinud eelarvekäärid aitas lahendada Kultuuriministeerium eesotsas kantsler Paavo Nõgese ja minister Indrek Saarega. Suur osa toetusest tuli ka tänu Yana Toomi aktiivsusele. “Teeb rõõmu, et Narva Vaba Lava ehitus on õige eesmärgi nimel ühendanud väga erinevaid poliitikuid. Ehituseelarve on koos ja ehitamine käib täie hooga.” R.A.A.A.M plaanib järgmisel hooajal Narva kolm esietendust. Venemaal staaristaatuses Narvast pärit näitlejanna Julia Augiga on aasta pärast 8. märtsil lavale tulemas etendus „Minu Eesti vanaema”, avamislavastuseks on aga dokumentaalne lugu Eesti nõukogude-aegsetest staaridest. Mõlemad lavastused on kahes keeles.  Jaanuaris plaanib ka Tallinna Vene Teater Narva Vabas Lavas esietendust, oodatud on ka kõik teised Eesti teatrid.

 

Meos ütleb, et talle meeldib, kui ei ole ette selgeid lahendusi ning ei teki rutiini. Narva pakub selleks mõistagi palju võimalusi. „Peame korralikult läbi mõtlema, mida seal publiku ette tuua. Kindlasti on vaja teha esietendusi, et Narva oleks pildis. Kogu Ida-Virumaa on väga huvitav ja sealseid lugusid peab jutustama. Tahame ka teatrifestivali korraldada järgmisel suvel. Asusime koos Allaniga Narva Vaba Lava ideega erinevaid uksi kulutama 2013. aastal. Siis oli seda raske teha ja ega keegi eriti ei uskunud sellesse ega soovinud Narvaga tegeleda. Aga see oli ja on nii Narvale endale kui ka meie riigile ja ühiskonnale väga vajalik! See mis praegu Narvaga seoses toimub, mõtlen erinevate sündmuste tulekut Narva, teeb ikka suurt rõõmu. Mõtlen suurelt aga tõesti arvan, et see on uus võimalus nii Narvale kui Eestile. Teater võib siiski maailma muuta…”

 

Teater peab üllatama

Meose enda üks suurimaid teatrielamusi on viimastel aastatel olnud Draamateatri „Väljaheitmine”, välismaal nähtutest avaldas enim muljet aga Marat Gatsalovi „Joobnud”, mille too tõi lavale Permis. „Mul ei tekkinud lavastaja lahenduste osas ühtegi küsimust , kõik oli selge. Pöördlava töötas terve etenduse, see tekitas joobnud tunde. Kasutas ka kaameraid, lava oli ilus ja napp. Usun, et see lavastus on järgmise aasta Vene teatriauhinna “Kuldne mask” üks nominente.”

Meos ütleb, et talle meeldib teater, mis üllatab. „Seda võib leida igas teatriliigis. „Libahunt” on ses mõttes produtsendi unistus, näen, missuguse kogemuse see annab näitlejatele. Trupiga reiside organiseerimine teeb elu muidugi raskemaks, lihtsam oleks 15 korda Viinistu katlamajas ära mängida ja laiali minna. Mina aga oma valikuid ei kahetse.”

R.A.A.A.M-i lavastustes lööb kaasa palju vabakutselisi näitlejaid, lausa 80 protsenti. „Kõige tähtsam on tahtmine. Õnneks on meil näitlejate ring, kes tahab areneda ja väljakutsuvat tööd teha, selle üle on hea meel.” Produtsenditeatri eelis on värskus, mobiilsus ja vabadus.

„Ma tõesti ei kujuta ette, et meil on teatris kolm lavastajat ja siis üks ja sama trupp töötab kümme aastat. Selline kolme nupuga doomino mängimine pole õige, kui just pole tegemist päris Lepage`i või Brooke`iga”.

 

Suletud ja avatud uksed

Kuigi R.A.A.A.M-il on viimasel kahel aastal olnud kokku suisa üheksa nominatsiooni, pole Meost viimastel aastatel Eesti teatriauhindade jagamise peole kutsutud. „Ma ei tea, milles on küsimus, äkki olen persona non grata? Ma pole enam ammu suurem asi pidutseja, olen viimased kolm aastat olnud välismaal gastrollidel, aga siiski kentsakas lugu.”  

Võitu lootis Meos Kristo Viidingule (vestlus toimus teisipäeval mõned tunnid enne teatriauhindade jagamist) meespeaosa eest lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks”, kuid võit jäi tulemata (võitis Martin Veinmann „Sarabandi” eest). Küll aga sai naiskõrvaolosa preemia Harriet Toompere sama lavastuse eest.

„Näed, ma olen juba 50 ja seda kõike enam liiga tõsiselt ei võta, aga näitlejate pärast olen muidugi väga rõõmus. Olulisim minu kui produtsendi jaoks on, et teatriprojekt pääseks ka väljapoole Eestit. Siis pääseb ta sõltumatu-eelarvamusteta auditooriumi ette. Kui ma poleks omal ajal teinud seda pööret ja oleks piirdunud ainult Eestis ringlemisega, siis ma ilmselt enam teatri juures ei oleks. Või oleksin infarktiga poolikul tööreziimil. Olen ikka noortele soovitanud: minge ja õppige ja avage veel enda jaoks uksi, seda läheb Teil kunagi vaja, sest varsti Te väsite siinsest võitlusest ja siis on hea väljas käia. Nii ka minuga, külalisetendustelt tagasi tulles tunnen endas alati jõudu ja värskust siin edasi minna!”

_______________________________

 

R.A.A.A.M. toob EV100 juubeliaasta puhul juulikuus publiku ette kaks uut Eesti kultuuriloolist lavastust. Viinistu Katlamajas etendub koostöös “Eesti Päevalehega” Mart Kivastiku “KOSTJA JA HIIGLANE” Konstantin Pätsi elust ning Jäneda Pulli tallis “Pikse pill”, mis põhineb F.R. Kreutzwaldi teosel “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Lisaks mängitakse eelmise suve menulavastust “Praegu pole aeg armastamiseks” Võhma Seltsimajas.

 

Lavastust “Libahunt” saab näha aprillis Budapestis, Ungari suurimal teatrifestivalil MITEM, juunis Brüsselis ja septembris Moskvas. Maikuus korraldab R.A.A.A.M. Eesti kultuuripäevad Krasnojarskis Venemaal ja detsembris Poola linnas Gdanskis.

Intervjuu ilmus Eesti Päevalehes 31.03.2018.
Juubilar Märt Meos – Eesti teatri vabamõtleja, kes ei salli rutiini ja toob suvel välja etenduse Konstantin Pätsist

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.